Mis on voimatu valu uhises,

Silm silma, hammas hamba vastu, nagu kõlab Moosese seadus, mida Jeesus mäejutluses tsiteeris. Need, mis puudutavad kaasolendeid, rakenduvad proportsionaalselt üldise intellektiga, sest sõltumata sellest, kas moraalsel kohustusel on muud alust peale üldisel õnne, soovivad inimesed õnne, ja kui ebatäiuslik nende enda praktika ka ei ole, nad soovivad teiste käitumist, mida nad peavad omaenda õnne edendavaks.

Peatükk 1: üldised märkused[ muuda muuda lähteteksti ] Vastu ootusi on õige ja väära kriteeriumi vaidlusküsimuse otsustamisel Mis on voimatu valu uhises edu saavutatud, kuigi see on väga tähtis küsimus.

Filosoofia algaegadest peale on ülima hüve probleemi ehk moraali aluse probleemi peetud spekulatiivse mõtlemise peamiseks probleemiks, sellega on tegelnud väga andekad inimesed ning tekitanud omavahel vaidlevad koolkonnad. Kahe tuhande aasta jooksul Solvesi saab haiget teha võistlevad teesid samaks jäänud ning üksmeelele pole jõutud lähemale kui siis, kui noor Sokrates kuulas vana Protagorast ning kaitses Platoni dialoogis " Protagoras " utilitarismi sofisti populaarmoraali vastu.

Sarnane segadus ja ebakindlus ning mõnel juhul sarnased lahkarvamused on küll olemas kõigi teaduste algprintsiipide asjus, isegi matemaatika puhul, aga see ei kahjusta suurt üldiselt ei kahjusta üldse nende teaduste järelduste usaldusväärsust.

Seda anomaaliat seletab see, et teaduste õpetust tavaliselt ei tuletata algprintsiipidest ja selle tõendid tavaliselt ei sõltu sellest. Muidu oleks Mis on voimatu valu uhises väga ebakindel ja halvasti põhjendatud teadus, sest selle kindlus ei tulene neist alustest, mida tavaliselt õpetatakse; need on täis fiktsioone nagu Inglise õigus ja teoloogia müsteeriumid.

Tõed, mida peetakse teaduse algprintsiipideks, on tegelikult algmõistete metafüüsilise analüüsi viimased tulemused.

Need ei ole teaduse hoone vundament, vaid teaduse puu juured, mis võivad hästi talitleda ka siis, kui neid päevavalgele ei tooda. Ent kuigi teaduses üksiktõed eelnevad üldisele teooriale, võib moraali ja seadusandluse kui praktiliste kunstide puhul oodata vastupidist. Tegusid tehakse alati eesmärkide pärast ja tundub loomulik eeldada, et tegevuse reeglite iseloom ja värving tuleb eesmärgist. Tundub, et kui me millegi poole püüdleme, on esimesena mitte viimasena tarvis selget ja täpset arusaamist sellest, mille poole me püüdleme.

Võiks arvata, et õige ja väära proovikivi peab olema õige ja väära kindlakstegemise vahend, mitte selle järelm. Raskust ei väldi populaarne teooria loomulikust võimest, meelest või vaistust, mis ütleb, mis on õige ja väär.

Moraalivaistu olemasolu on ise vaidluse all. Ja filosoofid, kes sellesse usuvad, on pidanud loobuma mõttest, et see eristab õiget ja väära üksikjuhtudel nagu teised meeled. Kõik moraalivõime filosoofidest tõlgendajad ütlevad, et see annab ainult moraaliotsustuste üldpõhimõtted ja see on mõistuse osa, mitte meeleline võime.

Mitte ainult induktiivne, Mis on voimatu valu uhises ka intuitiivne eetikakoolkond ütleb, et on tarvis üldisi seadusi. Nad on ühel meelel, et üksiku teo moraalsust ei näita mitte otsene taju, vaid seaduse rakendamine üksikjuhtumile. Nad tunnistavad ka suurelt jaolt samu moraaliseadusikuid on lahkarvamusel nende tõendite ja autoriteedi allika asjus.

Ühe arvamuse järgi on moraaliprintsiibid aprioorselt ilmsed, nii et nendega nõustumiseks piisab terminitest arusaamisest. Teise õpetuse järgi on õige ja väär, nagu tõesus ja Mis on voimatu valu uhises ja kogemuse asjad. Nad on aga üksmeelel, et moraal tuleb tuletada printsiipidest. Mõlemad kinnitavad, et on olemas moraaliteadus. Harva aga püüavad nad koostada nimekirja aprioorsetest printsiipidest, mis on selle teaduse eeldused. Veel harvemini püüavad nad taandada neid printsiipe ühele algprintsiibile, kohustuse ühisele alusele.

Nad kas võtavad tavalisi moraalikäske aprioorse autoriteedina või võtavad nende maksiimide ühiseks aluseks midagi üldist, mis on vähem ilmne kui need maksiimid ise ning mida pole Olgade julged omaks võetud.

Nende taotluste toetamiseks oleks siiski tarvis ühte alusprintsiipi või -seadust, või kui neid on mitu, siis peaks neil olema paika pandud järjekord; ja see üks printsiip või printsiipide vahel otsustamise reegel peaks olema iseenesest ilmne. Selleks et uurida, mil määral praktikas on selle puuduse halbu tagajärgi leevendatud või mil määral on selge standardi Mis on voimatu valu uhises inimkonna moraaliuskumusi halvendanud või ebakindlaks teinud, oleks tarvis kõigi eetikaõpetuste ülevaadet ja kriitikat.

Samal teemal

Oleks aga lihtne näidata, et niipalju kui moraaliuskumustel on püsivust ja järjekindlust, tuleb see tunnustamata standardi vaikivast mõjust. Kuigi tunnustatud algprintsiibi puudumise tõttu on eetika pigem inimeste tegelike sentimentide pühitsus kui juhis, on seetõttu, et inimeste poolehoiu ja vastikuse sentimendid on suuresti mõjutatud sellest, mida nad peavad asjade mõjuks nende õnnelekasuprintsiibil ehk Jeremy Benthami sõnastuses suurima õnne printsiibilolnud suur osa moraaliõpetuste kujundamises, isegi nende puhul, kes on selle autoriteeti põlglikult eitanud.

Pole ka koolkonda, mis eitaks, et tegude mõju õnnele on paljudes moraali üksikasjades väga oluline ja isegi valdav kaalutlus, kuigi seda ei pruugita tunnistada fundamentaalseks moraaliprintsiibiks. Mill väidab, et need aprioorsed moralistid, kes üldse peavad vajalikuks argumenteerida, ei saa läbi utilitaristlike argumentidega. Võtame näiteks Immanuel Kanti " Alusepaneku kommete metafüüsikale ". Sealne algprintsiip on: "Toimi nii, et reeglit, mille järgi sa toimid, saaksid kõik mõistusega olendid seadusena aktsepteerida.

Ta näitab ainult seda, et sel oleksid niisugused järelmid, mida mitte keegi ei taha.

Navigeerimismenüü

Siinse töö eesmärk on aidata kaasa utilitarismi ehk õnneteooria mõistmisele ja hindamisele ning seda tõestada, niivõrd kui see on võimalik. On ilmne, et see ei saa olla tavamõistes tõestus. Viimsete eesmärkide küsimusi ei saa otseselt tõestada. Kui millegi headust saab tõestada, siis ainult nii, et näidatakse, et see on vahend millegi jaoks, mille headust tunnistatakse ilma tõestuseta. Arstikunsti headust tõestatakse sellega, et see edendab tervist ; aga kuidas saab tõestada, et tervis on hea? Muusikakunst on hea muu hulgas sellepärast, et see tekitab naudingut ; aga kuidas saab tõestada, et nauding on hea?

Kui väidetakse, et on vormel, mille alla käivad kõik asjad, mis on iseenesest head, ja kõik ülejäänud head asjad on head ainult vahendinasaab seda vormelit omaks võtta või tagasi lükata, kuid seda ei saa tavamõttes tõestada. Aga omaksvõtmine või tagasilükkamine ei pea sõltuma pimedast ajest ega suvalisest valikust. Laiemas mõistes saab ka siin rääkida tõestusest, nagu iga filosoofilise vaidlusküsimuse puhul.

• Rääkisime, et palve on midagi väga lihtsat aga samal ajal ka midagi väga tähtsat ja olulist.
• Jouulekandev valus liigesed
• Mis on suretamine
• Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks | Müürileht

Asjaga saab tegelda mõistus, ja mitte ainult kaemuslikult. Saab esitada kaalutlusi, mis panevad Mis on voimatu valu uhises õpetusega nõustuma või mitte nõustuma, ja see on sama hea kui tõestus. Uurime, mis on nende kaalutluste loomus, kuidas need meie juhtumil rakenduvad ning milliseid ratsionaalseid aluseid saab sellepärast anda utilitaristliku vormeli aktsepteerimiseks või tagasilükkamiseks.

Mis on voimatu valu uhises aga on vormelist õigesti arusaamine. Mill arvab, et selle omaksvõtmise peamine takistus on see, et tavaliselt ei saada sellest täielikult aru, ja kui kas või jämedamad vääritimõistmised kõrvaldada, oleks asi palju lihtsam ja suur osa raskustest kõrvaldatud.

I really miss you thagattur school

Sellepärast alustab Mill enne õpetuse kaitsmist mõnedest selle illustratsioonidest, püüdes selgemini näidata, mis see on ja mis see ei ole, ning saades jagu praktilistest vastuväidetest, mis tulevad vääritimõistmistest või on nendega tihedalt seotud. Järgnevad filosoofilise teooria küsimused.

Peatükk 2: mis utilitarism on[ muuda muuda lähteteksti ] Mõned arvavad, et need, kes võtavad kasu õige ja väära Mis on voimatu valu uhises, vastandavad kasu naudingule sealhulgas ilule ja lõbule. Utilitarismi filosoofidest oponendid muidugi seda viga ei tee. Kurioossel kombel on ka vastupidine süüdistus, et utilitarism taandab kõik naudingule, väga levinud.

Samasugused ja sageli samad inimesed nimetavad teooriat võimatult kuivaks, kui sõna "kasu" eelneb sõnale "nauding", ja liiga võimalikult meeleliseks, kui sõna "nauding" eelneb sõnale "kasu".

Kõik autorid Epikurosest Benthamini, kes on kasuteooriat kaitsnud, on kasu all mõelnud naudingut ennast koos valu vältimisega ning haaranud kasuliku alla meeldiva. Selle vääritimõistmise tõttu on utilitarismi ka kiidetud. Uus põlvkond teab utilitarismi ainult selles väärtõlgenduses.

Kreedo, mis peab moraali aluseks kasu printsiipi ehk suurima õnne printsiipi, on seisukohal, et teod on õiged seda enam, mida enam need kalduvad edendama õnne, ja väärad, kui nad kalduvad tekitama õnnele vastupidist. Õnne all mõeldakse naudingut ja valu puudumist, õnnetuoleku all valu ja naudingust ilmaolekut. Selgema pildi andmiseks Pusiv valu artriidi muu hulgas öelda, mida valu ja naudingu mõiste sisaldavad ja mil määral see jääb lahtiseks.

Aga need lisaselgitused ei puuduta eluteooriat, millel see Mis on voimatu valu uhises põhineb, nimelt et nauding ja valu puudumine on ainsad asjad, mida eesmärkidena soovitakse, ning et kõik soovitavad asjad on soovitavad kas neis inhereeriva naudingu pärast või vahendina naudingu edendamiseks ja valu ärahoidmiseks.

Selline eluteooria tekitab paljudel vastumeelsust: arvata, et elul pole naudingust kõrgemat eesmärki, on sea vääriline. Epikuurlased on sellisele süüdistusele alati vastanud, et just süüdistajad alandavad inimloomust, just nagu inimesed poleks võimelised muudeks naudinguteks peale sigade omade.

Kui see tõesti nii oleks, siis polekski see süüdistus, sest kui sigadel ja inimestel oleksid samad naudinguallikad, siis kõlbaks sigadele kohane elureegel ka Mis on voimatu valu uhises.

Alandavus tulebki just sellest, et looma naudingud ei vasta inimese ettekujutusele õnnest. Inimesed ei pea õnneks midagi, mis ei sisalda inimestele eriomaste nautimisvõimete rahuldamist. Milli meelest ei teinud epikuurlased utilitaristlikust printsiibist veatuid järeldusi. Tuleb lisada palju stoilisi ja kristlikke elemente. Aga epikuurlikud eluteooriad omistavad aru, tunnete ja kujutlusvõime ning moraalisentimentide naudingutele palju suuremat väärtust kui pelga aistingu omadele.

Tuleb küll möönda, et utilitaristlikud autorid on põhjendanud vaimsete naudingute üleolekut kehalistest peamiselt suurema püsivusega, turvalisusega, väiksemate kuludega jne, seega mitte nende seesmise loomuse, Mis on voimatu valu uhises väliste asjaoludega.

Kõik need punktid on utilitaristid täielikult tõestanud, aga järjekindlam oleks olnud kasutada Mis on voimatu valu uhises alust. Kasuprintsiibiga on täiesti ühitatav, et mõnd liiki naudingud on soovitavamad ja väärtuslikumad kui teised. Oleks absurdne arvestada ainult naudingu kvantiteeti, mitte kvaliteeti, sest teiste asjade hindamisel ju arvestatakse kvaliteeti.

Utilitarianism

Kui küsida, mida on mõeldud naudingute kvaliteedi erinevuse all või mis peale määra teeb ühe naudingu kui naudingu teisest väärtuslikumaks, siis on ainult üks võimalik vastus. Kui kahest naudingust ühte eelistavad otsustavalt kõik või peaaegu kõik, kes on mõlemat kogenud, sõltumata tundest, et neil on moraalne kohustus seda eelistada, siis see on soovitavam nauding. Kui ühte kahest paigutavad kõik, kes on mõlemaga pädevalt tuttavad, teisest nii palju kõrgemale, et nad eelistavad seda isegi teades, et sellega kaasneb rohkem rahulolematust, ega loobuks sellest mis tahes hulga teise naudingu pärast, milleks nende loomus on võimeline, siis me oleme õigustatud omistama eelistatud naudingule üleoleku kvaliteedis, mis kaalub kvantiteeti niivõrd üles, et viimane jääb võrdluses tühiseks.

On aga vaieldamatu tõsiasi, et need, kes on mõlemaga tuttavad ning on mõlemat võrdselt võimelised hindama ja nautima, eelistavad tunduvalt eluviisi, mis kasutab nende kõrgemaid võimeid.

„Jumalale tänu“ - kuidas kõneleda millestki, mis tekitab nii palju valu ja häbi?

Vähesed inimesed oleksid nõus, et neid moondataks mõneks alamaks loomaks, lubades suurumal määral looma naudinguid. Ükski intelligentne inimene ei tahaks olla rumal, haritud inimene võhik, tunnete ja südametunnistusega inimene isekas ja madal, isegi kui nad usuksid, et rumal, puupea või lurjus oleks oma saatusega rohkem rahul kui nemad enda omaga. Nad ei nõustuks loobuma sellest, mis neil nondega võrreldes rohkem on, saades vastutasuks kõigi nende soovide täieliku Mis on voimatu valu uhises, mis neil on ühised.

Nad võiksid arvata, et on selleks valmis, ainult nii suure õnnetuoleku korral, et nad eelistaksid peaaegu ükskõik millist saatust.

Kõrgemate võimetega olendil on õnneks rohkem tarvis, ta on tõenäoliselt võimeline tugevamaks kannatuseks ning teda võivad tabada mitmekesisemad kannatused kui alamat tüüpi olendit, kuid hoolimata nendest puudustest ei saa ta kunagi tegelikult soovida vajuda tema arvates madalamasse eluastmesse.

Seda tahtmatust võib seletada kuidas tahes; võib panna selle uhkuse arvele selle nimega nimetatakse nii mõnd kõige austusväärsemat kui ka mõnd kõige vähem austusväärset tunnet, milleks inimkond on võimeline ; võib panna selle vabaduse- ja isikliku sõltumatuse armastuse arvele stoikutel oli see üks tõhusamaid argumente ; võimuarmastuse või põnevusearmastuse arvele, mis mõlemad tõesti sellele kaasa aitavad: aga kõige sobivam nimetus on väärikustunnemis kõigil inimestel on ühel või teisel kujul olemas, ja mõnel kuigi mitte täpses proportsioonis kõrgemate võimetega, ning mis on neil, kellel see on tugev, õnne nii oluline osa, et nad ei saaks soovida midagi, mis sellega vastuolus on, või kui, siis ainult hetkeks.

Kui keegi arvab, et see eelistus leiab aset õnne arvel, et kõrgem olend ei ole sarnases olukorras õnnelikum kui alam olend, siis ta ajab õnne segi rahuloluga. Kahtlemata on väheste nautimisvõimetega olendil suurem võimalus saada täielikult rahuldatud; ja väga võimekas olend tunneb alati, et selles maailmas pole täiuslikku õnne. Aga ta saab õppida seda ebatäiuslikkust taluma, kui see üldse on talutav, ja Mis on voimatu valu uhises ei pane teda kadestama olendit, kes pole ebatäiuslikkusest teadlik, sest ta ei kogegi seda hüve, mida see ebatäiuslikkus piirab.

Parem on olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga; parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea.

EUR-Lex Access to European Union law

Kui lollpea või siga pole nõus, siis ainult sellepärast, et ta teab ainult küsimuse oma poolt. Teine võrdluse osaline teab mõlemat poolt.

Võidakse vastu vaielda, et paljud, kes on võimelised kõrgemateks naudinguteks, lükkavad need mõnikord ahvatluste mõjul edasi alamate naudingute kasuks. Aga see on täiesti ühitatav kõrgema naudingu seesmise üleoleku täieliku tunnistamisega. Inimesed valivad iseloomu ebakindluse tõttu sageli lähedasema hüve, kuigi nad teavad, et see on vähem väärtuslik; seda ka siis, kui valida on kahe kehalise naudingu vahel.

Nad püüdlevad meeleliste naudingute poole, kahjustades tervist, kuigi nad on täiesti teadlikud, et tervis on suurem hüve. Võidakse ka vastu väita, et paljud, kes alustavad noorusele omase vaimustusega kõigest õilsast, vajuvad vanemaks saades laiskusesse ja isekusse. Aga Mill ei usu, et nad vabatahtlikult eelistavad madalamat hüve kõrgemale: kui nad pühendavad end Mazi analoogid liigestele ühele, on nad juba muutunud teiseks võimetuks.

Õilsamate tunnete võime on enamikul inimestel väga õrn taim, mis väga kergesti närtsib mitte ainult vaenulike mõjude tõttu, vaid lihtsalt toidupuuduse tõttu; enamikul noortel närtsib see ruttu, kui kutseala ja ümbrus ei anna sellele tegevust.

Inimesed kaotavad oma püüdlused, nagu ka intellektuaalse maitse, sest neil pole aega ega võimalust neid nautida; ja nad anduvad alamatele naudingutele, mitte et nad neid meelega eelistaksid, vaid sellepärast, et nad kas ei pääse teistele ligi või nad pole enam teisteks võimelised.

On küsitav, kas keegi, kes on jäänud võrdselt võimeliseks mõlemat liiki naudinguteks, on kunagi teadvalt ja rahulikult eelistanud madalamaid.