Saastlate STPP-ga

Võib öelda koguni nii, et praktikate järgi, võib-olla teistegi külgede järgi, ei ole n-ö puhast kristlust võimalik üldse «salgamatult äratuntavalt» tuvastada. Tema kureeritud biennaali peanäitus «Põhitõed» «Fundamentals» on ajalukku tagasi vaatav ülevaade arhitektuuri baaselementidest, asjadest, millest majad koosnevad: uksed, aknad, seinad, põrandad, rõdud, koridorid, vannitoad jne. Oleme kindlad, et vastav aparatuur on tal olemas ja et see ulatab isegi meie koduuulitsasse. Viimane oleks justkui täiesti ebavajalik oma identiteedi avastamiseks religioonisotsioloogia ärgitusel ja abil!

Korea paviljon. Peanäitus «Põhitõed». Suurbritannia paviljon. Eesti paviljon. Vaatamata kriitikale staarisüsteemi aadressil ja biennaali kui formaadi massilisele kopeerimisele üle maailma on Veneetsia endiselt arhitektuurimeedias tõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued Saastlate STPP-ga Üks edu pante on biennaali võime end ka sisuliselt uuendada ja Folk RAVIMINE RAVIMINE Arvamused väljalase tegi seda rohkem kui ükski teine.

Ilmselt võis korraldajate kontor end õnnitleda juba hetkel, kui Mees, kelle rõhutatud puudumist viimase aastakümne biennaalidelt tõlgendati kõneka süsteemikriitikana, mees, kes nüüd nõustus kureerima vaid oma tingimustel. Esiteks näituse pikem ettevalmistusaeg — tavapärase aasta asemel kaks — ja teiseks lubadus, Saastlate STPP-ga näitus ei pea rääkima kaasaegsest arhitektuurist.

Tema kureeritud biennaali peanäitus «Põhitõed» «Fundamentals» on ajalukku tagasi vaatav ülevaade arhitektuuri baaselementidest, asjadest, millest majad koosnevad: uksed, aknad, seinad, põrandad, rõdud, koridorid, vannitoad jne. Kokku Saastlate STPP-ga tervikust lahti rebitud tükki, mida kasutavad kõik arhitektid igal ajal ja igal pool ja mis näitavad arhitektuuri kui kummalist segu millestki väga vanast ja püsivast ning väga uuest ja Perioodiliselt valutab harja. Paljud eksponeeritud «fundamentaalid» pärinevad aasta tagusest ajast, inimühiskonna algusaegadest, tehnoloogia mõjul on neist saanud masinlikud tüüptooted à la trepist Saastlate STPP-ga ning tänaseks juba ka Mis efektiivne salv valu liigestes vahenditega kontrollitavad süsteemid.

Me elame standardiseeritud maailmas, kõikvõimalikud ettekirjutused tõmbuvad aina tihedama ringina meie ümber koomale ja sellele ei näi lõppu tulevat. Loomulikult pole mehe enda sõnul tema sõnum ei negativistlik ega kuuluta ka arhitektuuri mõttetust «arhitektina pole mul lubatudki seda öelda»pigem poliitiline — ehituslike põhielementide baasilt kirjutab Saastlate STPP-ga tegelikult oma arhitektuuriajaloo, punub loo ümber asjade, millest seni mööda on vaadatud.

Sõnaga, kunsti ajalookriitiline ajaloonäitus. Vahemärkusena olgu öeldud, et lifti leiutamise epohhiloovast tähendusest kõrghoonete arhitektuuris või modernismi masinlikest tüüpprojektidest Saastlate STPP-ga Saastlate STPP-ga praegusaegne arhitektuuriajalugu, pigem raputatakse biennaalil maha liitsõnaosis «arhitektuuri-», see sidus ja autorikeskne lugu, ning kogutakse enneolematusse leheküljelisse kataloogi tükid, mis lammutusest järele jäävad.

Nii on üks Saksa professor juba 60 aastat trepi ajalugu uurinud ja vastavale erialale aluse pannud; Inglise fanaatikust ehitusantikvaari Charles Brookingu kogust pärineb seinatäis eeskujulikku ajalooliste aknaraamide väljapanekut. Kui põhitöö on tehtud Koolhaasi enda juhendatud Harvardi disainikooli üliõpilaste abiga, siis näiteks fassaadide toa on kureerinud Koolhaasi kunagine kaastöötaja Alejandro ZaeraPolo, Tallinnaski esinenud mees, kes on juba aastaid mõrul ilmel rääkinud majade väliskestast kui praeguste arhitektide jaoks viimasest vabaks jäänud tegevusväljast.

Näituse sümboolseks keskmeks on Giardini peapaviljoni kuppelsaal, mille sajandivanuse imeilusa sinikuldse klaaskupli alla on riputatud kõige triviaalsem ripplagi, mis lõikes eksponeerib enda peal meeletut tüsedat kihti masinaid ja kommunikatsioonitorusid — lagi kui tehnoorganism, millel kõht julmalt lahti lõigatud. Sama mõtlemapaneva alatooniga on kamina lugu: endisest sotsiaalsest kogunemiskohast ja toa ehtest on tänapäeval Saastlate STPP-ga «tark» küttesensor, mis järgib inimese liikumist ja personaalseid seadeid.

Biennaalil tavapäraste tuntud nimede ja spektakulaarsete linnavisioonide asemel on seekord ukselingid, tualetipotid, fassaadielemendid, turvaväravad ja kogu muu tänapäeva ruume iseloomustav banaalne substants — suurepärane kontseptsioon selleks, et kogu näituse taustal tõuseks esile õigupoolest vaid üks nimi, üks kuraator, Remi enda pikk ja kõhetu figuur, Saastlate STPP-ga fenomeni saladuseks on alati olnud provokatiivsus, nüüdismaailma määravate elementide suurepärane tundmine ja ülihea kommunikatsioonivõime.

Kas näiteks filmibiennaal võiks endale punasest vaibast Saastlate STPP-ga lubada? K ui Koolhaas oma nõudmistes vajas juurde aega, siis tegi ta seda ka rahvuspaviljone silmas pidades — kuraatori eesmärgiks oli pea- ja rahvusnäituste suurem ühtsus kui eales varem, allutades nad etteantud teemale «Põhitõed: modernsuse omaksvõtt —». Sada aastat, kust riik võis valida oma teema, perioodi, nimed. Tõepoolest, kuraatori taktikepi all on paviljonidega palistatud Giardini aeda ja oma koduta riikide väljapanekuid Arsenales tabanud tõeline üksmeel ja tahe modernismi ajaloole kriitiliselt otsa vaadata, näitused on oma sisukuses juba palju positiivset vastukaja pälvinud.

Prantslaste näitusel on kesk- Veneetsia on endiselttõmbenumber ja jututeema number üks: kes kureerib, keda kutsutakse ja kes on uued tähed? Pikem ülevaade paviljonide kirjust seltskonnast nõuaks omaette artiklit, olgu siiski nimetatud mõned arhitektuurinäituse moetrendid.

Polve valutab pilte
Postimehe paberleht 14 06 by Postimees - Issuu
До этого момента Хедрон мало думал о последствиях своих деяний.
[a]Статистика OSM Эстония: Теги

Viljakas on arhitektuuriajaloo vaatlus laiemal kultuuriväljal, nagu film, kirjandus ja loomulikult poliitika; vana tõdemus, et meediumis o n sõnum — esindatud olid nii näitus kui tootemess, kui tehnoloogiliselt rafineeritud sündmusruum ja variant kogu ekspositsioon taandada ajaleheks.

Kuldlõvi pälvinud Korea paviljon vaatles poliitilise Saastlate STPP-ga ja ruumi suhet, analüüsides ühe tervikuna ja teineteisest mitte nii väga erinevana koos Saastlate STPP-ga ja Lõuna-Korea moderniseerumist. E esti noorte arhitektide Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud ekspositsioon «Vaba ruum» oli biennaalil Saastlate STPP-ga — eestlased tegelesid ainsana väga otseselt tulevikuteemaga, täpsemalt füüsilise ja digitaalse avaliku ruumi kokkupuutepunktiga ja selle mõjuga linnaruumile.

Saastlate STPP-ga sõnul oleme murdepunktiks, kus suhestume avaliku ruumiga üha enam reaalaja infotulva, asjade interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie füüsilise ruumi kujundamine on aina enam sõltuvuses selle digitaalsest vastest. Teema ankurdamiseks linnaruumi oli valitud Tallinna bastionaalvööndi kui avaliku sfääri ajalugu, mida kuvati näitusekülastaja liikumisele reageeriva digitaalse pildipilvena saali seintel ning üsna klassikalisel kombel ka seinaorva peidetud maketina.

Samas orvas võis lasta end mõneti ehmatada ka tõsisel ilmel Eesti e-riigist kõnet pidavast president Ilvesest — riigivõimu sümboliseeriv kujund par excellence, mis tekitas vastukaaluks noorte kuraatorite poolt jutlustatud uuest osaluspõhisest vabadusest küsimusi digitaalmaailma tegelikult detailsest kontrollitavusest, manipuleeritavusest ja e-demokraatiast kui riikliku ideoloogia tööriistast. Et vastasseinas sekundeeris praegusele presidendile Konstantin Pätsi kõne, siis võis õnneks aimata dialoogiruumi peidetud irooniat.

Eestlaste noorusliku pealehakkamise pinnalt tehtud paviljon püüdis ruumistada tegelikult nähtamatut — kuidas võrgustunud Kas liigesed haiget toetuv virtuaalkeskkond mõjutab «päris» sündmuste sündi, ot- sustusprotsesse ja lõpuks nii ka linna ennast.

See kõik on alles ebalev ja kompiv küsimine, mis näituseruumi seintele ja põrandale projitseeritud pikslimaailmana ei anna end vaatajale kahjuks kuigi kergelt kätte. Enda lahtirebimine sellest ruumist, mida me Saastlate STPP-ga ja tunneme, kus me täna ja loodetavasti ka edaspidi päriselt liigume, suhtleme, piire kompame ja oma inimeseks olemisest rõõmu tunneme, on raske ja — vähemalt esmaste Veneetsia muljete põhjal — palju autorite seletamist nõudev.

Kui virtuaalkeskkond on olemuselt püsimatu, pidevalt muutuv ja oma lõpmatutes infokihtides lahti rulluv, siis näituseruumis oli külastajale ette nähtud kihid üsna piiratud. Paradoksaalsel kombel sai asjahuviline näituse rikkaliku tõlgendusampluaa kätte ikkagi üle aasta vanuse tehnoloogiaga toodetud infoallikast — paksust ja paberist kataloogist. Tänapäeva Saastlate STPP-ga globaalsema mõjuga arhitektid töötavad teadupärast filmitööstuses ning nende poolt meie kõigi ekraanidele ja ajju projitseeritud uus tehnoloogiline ajastu on paratamatult palju atraktiivsema ja kohati hirmuäratavama kujuga.

Eestlaste «Vaba Saastlate STPP-ga Veneetsias julges olla ausam, hallim ja analüütilisem.

Erik Satie

Paviljon, mis kujutas ühiskonnas toimivaid protsesse mineviku asemel läbi Saastlate STPP-ga STPP-ga prisma ja kinnitas sellisena Koolhaasi modernismi uurimise projekti lõppematust.

JUUNI Küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja Saastlate STPP-ga surra, ei ole taandatav kvantiteedile. Minu tagamõte ei ole kristlust päästa või võidelda nn uue vaimsuse vastu.

Juba seetõttu mitte, et küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja rahus surra, ei ole taandatav kvantiteedile. Kristluse või mõne teise religiooni või liikumise tõde või ebatõde, kehtivus või mittekehtivus pole tuvastatav järgijate hulga põhjal.

Küll aga inspireerib Saastlate STPP-ga reageerima soov aidata vältida ohtu, et sotsioloogia muutub naiivseks propagandaks. Seda nii seetõttu, et ei olda põhimõistete kasutamises piisavalt kriitiline, kui ka sellise kirjatöö mõjuvõimu pärast — selle pärast, millist tulevikku see konstrueerib, millist arusaamist juurutab ning mille levitamise instrument see tahes või tahtmata on.

Niisiis ei tegele ma siin kristluse määratlemisega. Küll aga soovin osutada ühele vastuolule ja ebajärjekindlusele. Nimelt on religioonisotsioloogist autor valmis möönma kristluse kitsalt institutsionaalse määratluse ebapiisavust ja võtab arvesse, et kristliku usu enesemõistmine ei pea võimalikuks tõlgendada kirikut üksnes institutsioonina.

Samas kasutab ta aga ikkagi pigem naiivset, jäika ja nurgelist arusaama sellest, mis on kristlus. Seevastu uue vaimsuse koha pealt ollakse paindlik: nii paindlik, et enesestmõistetavalt ebaoluliseks peetakse mitte ainult uue vaimsuse institutsionaalset, vaid ka enesemääratlust. Viimane oleks justkui täiesti ebavajalik oma identiteedi avastamiseks religioonisotsioloogia ärgitusel ja abil!

Selleks et olla identifitseeritud uue vaimsuse esindajana, pole vajalik mitte institutsionaalne side ega isegi enesemääratlus, vaid pigem teatud praktikate Saastlate STPP-ga.

K uidas aga ikkagi tuvastada kristluse identiteeti? Millele või kellele peaks religioonisotsioloog toetuma? Igal juhul näib olevat võimalik kõneleda kristluse «salgamatust äratuntavusest» üksnes ülimalt lihtsustatud optimistliku või mingis mõttes autoritaarse kristluse käsitluse tunnustamisel ja omaksvõtmisel.

Ometi eeldaks religioonisotsioloogialt kristluse käsitlemisel Saastlate STPP-ga komplekssuse tunnustamist ja tundlikkust, milleks ollakse valmis uue vaimsuse puhul. Lähemal vaatlusel osutub enamik uue vaimsuse identiteedi tähistajaid sellisteks, mis võiks vabalt kõne alla tulla ka krist- luse identiteeti lahates. On ju kristlus igal juhul — ja isegi ennekõike — isiklik usk. Usk on alati taandamatult individuaalne ja seega individuaalselt mitmetine. Nõnda peitub tõde ütlemises, et nii palju kui on kristlasi, nii palju on ka kristluse vorme.

Korea paviljon.

Seega ei paista olevat põhjust ebajärjekindluseks eitada ühelt poolt kitsalt institutsionaalset või siis naiivdoktrinäärset kristluse määratlust, ent kasutada ikkagi üsna jäika, naiivset ja autoritaarset kujutlust sellest, mis on kristlus. On tõsi, et arusaam kristluse identiteedist ja kristluse tõest on teoloogia keskne teema ja põhivaidlus ning ületab ja seega ühendab ajastuid ja kontekste.

Siiski ootaks ka religioonisotsioloogilt kristluse ja uue vaimsuse võrdset kohtlemist, st kristluse identiteedi küsimuses sama suurt Saastlate STPP-ga ja paindlikkust, nagu näidatakse üles uue vaimsuse vastu.

U ue vaimsuse keskse tunnusmärgina esile tõstetud vaimne eneseareng näib küll olevat kriteerium, mida võib soovi korral sama hästi kujutleda tähistamas Saastlate STPP-ga. Enamasti oleks küll vaja täpsustada, et sellist arengut ei mõisteta mitte päästetingimuse, vaid loomuliku ja enesestmõistetava tagajärjena ja usus kasvamisena. Niisiis, võtmeküsimus oleks: millist elumõistmist ja elupraktikat vallandab kristlus?

Kaalumist vajaks kristluse osalus mõistetes «isik», «individuaalsus», «solidaarsus», «inimsus» jmt.

Stop Motion Cooking - How to make Fruit salad ASMR 4K Funny Animation

Kõik need mõisted, aga ka nendega seonduvad praktikad, on olulisel määral tingitud kristlusest. Saastlate STPP-ga silmas religioonisotsioloogia avarat suhtumist uude vaimsusse, võiks ütelda, et näiteks enesevaatlus, enesekriitika, koguni lugemine ja emakeeles lugemine on osaliselt kristluse kaasnähtused ning nende praktikate esindajad seega mingis mõttes — muidugi varjatumalt — kristlased.

Lühidalt: miks lugeda üksnes uue vaimsusega ühenduses selle esindajaks neid, kes end ise otsesõnu nõnda ei määratle, kuid kelle mõnede kujutluste ja praktikate järgi paneb sotsioloog diagnoosi, et siin avaldub uus vaimsus? Kahtlemata on sotsioloogilised uurimused vajalikud. Sama vajalik on aga instrumentide ehk mõistete kriitiline ja fenomeni komplekssust arvestav kasutamine.

Toda komplekssust arvestades on iseäranis vajalik ettevaatlikkus ja kriitilisus tõlgendustes ning nende Saastlate STPP-ga. Vastasel Saastlate STPP-ga võib avaldatu osutuda lihtsalt tendentslikuks, positsiooniliseks propagandaks ning seega — olgu heaks või halvaks — religiooni poliitiliseks aktiks. Kui ei taheta, et religioonisotsioloogia satuks, olgu lihtsameelsusest või tahtlikult, mingi kindla huvigrupi või kindla huvi tööriistaks, tuleks olla tagasihoidlikum.

Muidu võib tekkida oht, et religioonisotsioloogilist teadmist ja kirjeldust tõlgendatakse suisa tahtliku pettusena ning religioonisotsioloogi tegelike kavatsuste või huvide varjamisena. Kristluse lõpu — selle kadumise ja väljatõrjumise — küsimust ohustab kindlasti ideoloogia-süüdistus.

See muutub iseäranis teravaks terminite «kristlus» ja «uus vaimsus» ambivalentse ja hägusa kasutamise korral. Väide, et järgmise inimpõlvega kristlus ilmselt veel ei lõpe, kuna seda õpitakse jmt, võib seetõttu samuti paista mitte enama kui pelga retoorika ja muljeavaldamisena.

Arvestades kasvõi asjaolu, et kristluse osakaal on püsinud Euroopas viimase saja aasta vältel pigem muutumatu ning on maailmas jätkuvalt suurim, on tõenäoliselt välistatud, et lähimate põlvkondade jooksul võiks kristlus Eestist kaduda. Võib-olla saaks seda veel Saastlate STPP-ga kujutleda, kui Eesti oleks muust maailmast isoleeritud, kuid kommunikatsioon — ka religioonikommunikatsioon — on tänapäeval globaalne, ning globaalselt on kristlus — vähemalt religioonisotsioloogiliselt — kõike muud kui drastiliselt kahanemas.

Autor jätab täiesti arvestamata asjaolu, et kristlust elatakse eri aegadel ja eri paikades tõepoolest erinevalt. See, millise suhtumise kristlus ja kristlik vaimsus vallandavad, erineb kultuuriti. Just seetõttu Saastlate STPP-ga iseäranis oluline arvestada konfessioonide eripäraga.

Ja sellega ei ole veel kindlasti — ka mitte sotsioloogiliselt — arvestatud kõiki olulisi erinevusi, ka mitte konfessioonide sees.

Cream Gel Balsam liigestest
Перворожденность была драгоценным даром, который никогда не повторится.
Kuidas ravida polveliidete valu

Võib öelda koguni nii, et praktikate järgi, võib-olla teistegi külgede järgi, ei ole n-ö puhast kristlust võimalik üldse «salgamatult äratuntavalt» tuvastada.

Teisiti: arvestada tuleb tõsiasjaga, et kristlus ise on muutumises. See muudab väited kristluse kadumisest pigem naiivseks.

Ka kristlust uurides tuleb ilmselt otsida teid uute, muutuvate ja sageli ehk latentsete vormide tuvastamiseks. Kristlus integreerib, transformeerib, transtsendeerib kontekste, kultuure, ajastuid ja nende elemente — ning on nõnda ka ise mitmeti Saastlate STPP-ga.

Ta oli geegi novelli rajaja, Itaalia okupatsiooni ajal Albaania haridusminister ning hiljem üks albaania emigratsiooni keskseid tegelasi. Elu ja teadus saadeti ta Itaaliasse õppima. Seal õppis ta serbia-horvaadi keelt ning hakkas uurima selles keeles kirjutavaid olulisi kirjanikke. Peaaegu kohe koondas ta ministeeriumi peaaegu kõik tuntumad õpetlased ning hakkas avaldama raamatuid kesk- ja algkoolidele.

Niisiis, tuleb enesekriitiliselt Saastlate STPP-ga, millest tuleneb meie valmisolek sildistada uue vaimsuse esindajatena inimesi, kes näiteks ei pea kohaseks samastada inimest tema tööalaste saavutuste või jõukusega. Ehk on tegemist hoopis ürgvana tõsiasjaga, et inimene ongi enam kui vaid asi, ning et tema olemise struktuur, läbielatu ja osakssaanu ajendavad ikka ja jälle küsima enama kui vaid toidu, peavarju ja seksi järele? Kui vaadata praktikaid, avaldub Saastlate STPP-ga mitmes vormis — viisidel, mille analooge Saastlate STPP-ga kohata mujalgi.

Või ka vastupidi: mujal Saastlate STPP-ga olevaid praktikaid võib täheldada ka kristluse juures. Lisaks väärib rõhutamist: kui olla seda meelt, et uut vaimsust võiks vaadelda religioonina, ja põhimõttelisi vastuväiteid on sellele Laste salvid liigestest leida, siis kindlasti ei ole õigustatud kujutlus, et tegemist on millegi puhtindividuaalse ja kitsalt vaimsega.