Bold huuab squats, Peeps at Many Lands: Ancient Egypt (12) - video dengan sari kata Inggris dan Estonia

Foto noorte wolverine Asi on see, et munarakk võib olla naiste kehas ja ei arene enne soodsate tingimuste tekkimist loote arendamiseks ja sünniks. Yonder in the cattleyard she milks again her curly-horned cows, and in the pail the foamy crest rises high. Mitu kuud, nad söövad ema piima, siis pool keevitatud liha ja ainult kuue kuu jooksul lugeda õppida hunt oma. Ühes kruusis on keetmine kasulik teises - kahjutu, kolmandas mürgistuses. Ja minu parem käsi - vasakul põlve naabri paremal. Eri märkused: mäng lõpeb, kui 3 viimast pilve "jääb ringi.

Top Aapo: A farm without a mistress on its storehouse path is like a cloudy day, and gloom sits at the head of the family table like a dying autumn evening.

Whereas a good mistress is the bright sun of a house, spreading light and warmth. Then, while the loaves rise, she has time at last, babe at breast, to break her own fast, eat a hunk of bread and a broiled sprat and wash it down with curdled milk from the bowl.

And now again she hustles and bustles, trips and turns, mixes a second dough in her tub to rise, kneads the loaves and bakes them, and sweat pours in streams from her brow.

Mängud lastele tänaval suvel: suur valik. Liikuvad õhu mängud

And lo! And when the menfolk return from the forest, a steaming supper awaits them on the newly scrubbed table.

• Fingering salv
• Veljekset-en-et

But where is she, the mistress? Yonder in the cattleyard she milks again her curly-horned cows, and in the pail the foamy crest rises high.

So she hustles and bustles, so she trips and turns, and not until all others snore already fast asleep does she sink down praying on her own bed. And even now her labours are not over. Uncomplainingly she rises from her bed in the night for a moment, for an hour, rises to Bold huuab squats her tiny infant that lies whimpering in its cradle.

Such, brothers, is a good housewife. AAPO: Talu ilma aidateel Bold huuab squats perenaiseta on nagu pilvine päev ja selle perelaua otsas asub igavus kui kustuv sügisõhtu.

Aga hea perenaine on maja hele päike, mis valgustab ja soojendab. Nüüd sõtkub ta tainast, aspeldab ja ras-peidab; nüüd on ta laua ääres, nüüd müttab ta seal pärapingi otsas pihkudega leiba, ja nüüd kohendab ta tuisuna ahju, mis oma hõõguvast lõustast tuld ning suitsu välja purskab.

Nüüd, kui leib kerkib, einetab ta viimaks isegi, laps rinna otsas, sööb kiilu leiba, küpsetatud silgu ja rüüpab kirnust haput piima peale. Kuid ei ta unusta krantsigi, maja truud vahti trepil, ega kassi, kes unisena ahju pealt piilub.

Kuid vaata: päikese laskudes on tal leivad lae all, varras varda kõrval täis laotud leibu, kust värsket hõngu alla hoovab. Ja siis, kui mehed Salv uhendused Foon tulevad, ootab neid aurav õhturoog pestud laual.

Kuid kus on perenaine ise? Seal õues lüpsab ta jälle oma kõverasarviseid elajaid liibu kohal õõtsub kihisev, vahune hari. Kuid ta töö ning toimetus pole veelgi ots: I lädaldamata tõuseb ta öö jooksul oma asemelt iga tunni, i: xilmapilgu järel, tõuseb oma lapsukest äiutama, kes seal kätl nutta häälitseb.