Salvesta valu uhises pohjuses

Kasse ja teisi väikseid lemmikloomi peab ühistranspordis vedama kandevahendis. Kõik oleks justkui korras. See peaks olema kõikjal liidus ühesugune ja kehtima kõrvuti juba olemasoleva siseriikliku lepinguõigusega. Ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute korral peaks õiguskaitsevahendite süsteem peegeldama asjaolu, et kaupade, digitaalse infosisu või teenuste mittevastavuse korral lepingutingimustele vastutab kaupleja.

Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid. Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks Lugemisaeg 12 min Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas. Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kättemaksuhimu.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus Pildid. Mõnikord tundub, et aju arhiiviriiuleisse talletuvad pisiasjadki. Kui register poleks puudulik või lihtsalt liiga keeruline, võiksin ehk meenutada kõike kogetut. Kuis muidu selgitada, et märtsinohuga metsas jalutades tuleb meelde täpselt lapsepõlvehetk: vesi voolamas kraanikausi kollakaks tõmbunud äravooluavasse ja teravalt selge arusaamine, et see ongi vesi, see olengi mina, kes seda vaatleb.

Kui valus femoker Uhiste folk oiguskaitsevahendite poletiku ravi

Vannitoamälestus on neutraalne. Leidub helgemaidki hetki, kuid neid looritab kaduvuse nukrus, justkui oleksin juba nende toimumise momendil kurvastanud inimese aja ühesuunalisuse pärast. Võib-olla kurvastasingi.

Raskemeelne loomus. Mälusse sukeldudes, kui tegu pole lõbusa loojutustamisega seltskonnas, komistan ikkagi valu otsa.

Ja siis tuleb kahetsus. Tuleb tahtmine muuta.

Haiget tugevad polved Sormede liigesed on haiget ja koonused ilmuvad

Ja mälu muutmisest on vaid samm kättemaksuni. Tänapäeval on viisakas öelda, et kättemaks on mulle isiklikult võõras. Kui on mälu, on ka soov seda muuta. Kättemaks kui vabanemine ohvrirollist Kättemaksul on ajamõõde. See eristab kättemaksu kaklusest, võitlusest. Kättemaks on mälestuste ümbertegemine, vana Salvesta valu uhises pohjuses taandamine uue teabega või lihtsalt tähenduse muutmine. Õieti ei otsi me ju kättemaksu, vaid vabanemist ohvrirollist, elamise julgust.

Mineviku korrigeerimine toimub inimese sees. Sagedasti muutub minevik talutavaks alles neile, kes pole seda vahetult kogenud.

Sotsiaalne, kultuuriline või rahvuslik ohvriroll on üks kummalisimaid valusid — see võib kesta edasi ka siis, kui alandust kogenud on juba meie hulgast lahkunud.

Lingimärkmikku lisamiseks pead olema MinuRT keskkonda sisse loginud

Pärisorjus kaotati Eestimaal aastal ja Liivimaal aastalteoorjus alles aastal USA konstitutsiooni Orjuse alandus on eestlaste mälust kadunud.

Räägitakse, et landesveeri sõja ajal jooksid kutid Narva rindelt lõunasse, et sakstele kätte maksta — ja tundub, et eestlased said oma satisfaktsiooni.

USA istanduseorjade järeltulijad on pidanud leppima rassirahutustega, mis pole ikka päris see. Protsess venib, katarsist pole, hinge närib armutu ahastus, nagu ütles Aischylos. Isiklik valu on palju konkreetsem. Vägistamine, peksasaamine, röövimine, reetmine, solvamine, mingi hüve äranapsamine — valuvikerkaar on lai.

Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks | Müürileht

Pole kahtlust, et füüsiline vägivald jääb hinge kogu eluks, kuid mõnikord piisab pikaks valutamiseks üsna vähesest. Signaalitamine reastumisel, poemüüja turtsakus või ülbus, naabri koera Altai salv — süüdlane ei pruugi teadagi, et keegi tunneb ennast ohvrina ja kannab seda eneses päevi või nädalaid.

Võib-olla aastaid, suutmata ohvrirollist väljuda. Milleks mäletada valu? Tekib küsimus, milleks mäletada valu? Tundub, et mäletamine vaid põlistab konflikti Salvesta valu uhises pohjuses õhutab kättemaksule. Silm silma, hammas hamba vastu, nagu kõlab Moosese seadus, mida Jeesus mäejutluses tsiteeris.

Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid. Vahur Afanasjev: Mälu, valu ja kättemaks Lugemisaeg 12 min Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas. Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kättemaksuhimu. Illustratsioon: Jaan Rõõmus Pildid. Mõnikord tundub, et aju arhiiviriiuleisse talletuvad pisiasjadki.

Mind hakkasid küüditamismälestused ruttu häirima. Mineviku vastupanu jäi mu jaoks Eesti taasvabanemise Salvesta valu uhises pohjuses vähem kõlama, sest eks neid eduka vastupanu lugusid nappiski. Kerge süda! Film oli ehitatud üles küüditamisõuduse illustratsioonina.

Lemmikloomade pidamise eeskiri Vastu võetud

Hoolega püüti anda edasi inimeste lugusid, isegi vangilaagrit valvava üksuse komandöri traagika oli sisse põimitud. Ometigi mõjus film konstrueeritult. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal ja teised sarnased Milgamma liigestega valud teevad sama töö ära palju veenvamalt. Kui rääkida filmidest, peaks nähtavasti alustama mõtlemist inimeste loost, mitte ajaloosündmusest.

Vaatad ja tunned, et holokaustil ei tohi enam kunagi korduda lasta.

Hurt harja 2 kuud HIV valu liigesed

Miks on nõnda, et mõni läbimäletamine puhastab, mõni mõjub aga korduva alandusena ning tekitab jõuetut viha? Ehk aitab kättemaks, soovitavalt füüsiline, siiski leppimisele kõvasti kaasa? Muuseas, ka meelespidamine on omamoodi kättemaks. Andestuse võimatus Kättemaks on mineviku valu ja vigade kandmine käesolevasse hetke, tihti agressiivne tegevus eesmärgiga minevik ümber mõtestada ja astuda tulevikule vastu endale meelepärasemal viisil, õppida vigadest ja olla endaga rahul.

Eesti taasiseseisvumisel otsustati kättemaksust loobuda. Ei moodustatud tõe ja leppimise komisjoni nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis Püstitati mälestusmärke, ritualiseeriti, kuid kõige rohkem — unustati. Kõik oleks justkui korras. Aga tulevik? Mu noored sõbrad ei tunneta valdavalt, et kunagi võivad taas tulla hoobid automaadipäradega, veri lumel, ülesrivistamine, varade rekvireerimine.

Salvesta valu uhises pohjuses meile armee ja kaitsekulutused, küsib inimene, kes peab maailmakorda püsivaks ja Puna-Vene imperialismi õpikulegendiks. Teisalt, kui palju mõjutaks patsifisti mõtlemist see, kui annaksime Eestis punaterrori käes kannatamisele religioosse mõõtme? Kõhklen, kas tuleviku Armeenia võidab genotsiidi põlistamisest, eriti kui möödunud aja tõttu on võimatu süüdlastele otseselt kätte maksta. Eespool mainitud Lõuna-Aafrika komisjoni tegevus kujunes ikkagi apartheidi valgete vaimseks nüpeldamiseks, kättemaksuaktsiooniks, mitte leppimise tööriistaks.

No vähemalt sedagi. Ehk on kättemaksul siiski parim enne kuupäev? Varsti pole Wiesenthali keskusel rauknatsegi, keda päevavalgele tirida. Missioon näikse olevat Salvesta valu uhises pohjuses. Kui praktiliselt vaadata, siis oleks mälu justkui vajalik ainult selleks, et orienteeruda tänapäevas ja aimata ette tulevikku. See tähendab, käituda pädevalt, tundes ära sarnaseid hoiatavaid mustreid. Teismelisena sain paar korda kaakidelt peksa.

1. Kõrvaldab suhtlusbarjäärid

Viimane kord oli asi tõsine: tüübid lõid näo üles, röövisid sada krooni ja ähvardasid noaga kõri Salvesta valu uhises pohjuses lõigata. Proovisin vist isegi vastu lüüa, ehkki ma pole kindel, kas ma ei mõtelnud seda tagantjärele välja.

Au, häbi, vastuhakk, analüüs — ohvri sees toimub palju protsesse. Terve suve, ehk kauemgi, elasin unetutel öödel seda olukorda uuesti läbi.

HERO WARS (HOW ADVERTISING WORKS)

Ja loomulikult plaanitsesin kättemaksu. Õieti püüdsin seda pärast röövi kohe teoks teha.

6 viisi, kuidas Office suurendab produktiivsust - ALSO Microsoft

Läksime sõbraga sündmuskohale, kaikad käes, aga ei leidnud kedagi. Kindlasti muutusin pärast röövi inimpelglikumaks, et mitte öelda ettevaatlikumaks. Enne röövi astusin ma kaakidega joviaalsesse vestlusse, selle asemel et võimalikult kiiresti eemalduda. Ohvri suurim süüdistaja on ohver ise. Edaspidi hoidsin linna peale minnes raha takso jaoks ning vältisin aastaid üksi öist hulkumist. Kas Salvesta valu uhises pohjuses end seega saakloomana?

Kinnistasin ohvrirolli? Küllap jah. Aga seni, ptüi-ptüi-ptüi, olen ka sarnastest pahandustest pääsenud, ehkki hulgun öös üsna vabalt. Isegi pussi ei viitsi enam vööl kanda. Loomalik ja loomulik kättemaks Kättemaksul Salvesta valu uhises pohjuses küljes sotsiaalne stigma.

Põhjus on lihtne: veritasule ehitatud ühiskond toimib õige kehvasti, sest verine lumepall paisub aina suuremaks. Seepärast on kättemaks halb. Paljud inimesed ütlevad, et kättemaksuhimu on neile võõras. Küllap tõesti. Kindlasti pole see minugi aluspõhimõte. Kättemaks läbi põlvkondade ja laste ässitamine isa vastu tundub irratsionaalne. Röövimine ja peksasaamine on mu mälu sügavates kihtides alles. Kättemaksuhimust vabastas aeg, kuid hingesügavikku jäid armid.

Minu kättemaks oli edasi elada, lootes, et nende mõttetute tegelaste elukäik läheb kolinal allamäge. Olen endaga rahu teinud, ei tunne ennast ohvrina, kuigi hingearmid jäävad. Kas see on andestamine? Ausalt öeldes ei usu ma täielikku andestusse. Kui mälestused närivad ja otsene kättemaks on võimatu — füüsilisest kättemaksust, muuseas, ei pruugi ka piisata —, jääb vaid võimalus minevik ümber mõtestada.