Polvede kapuuts
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti Pontšo Pontšo hispaania keeles poncho on Kesk - ja Ladina-Ameerika indiaanlaste traditsiooniline ülerõivas, nelinurkne riidetükk, mille keskel on peaauk. Lõõgastunud, pahaaimamatu teadvus tänaval on aga parim uute mõtete vastuvõtuks.
Musta baretiga vs. Isetekkeline tänavakunst juhib sellele müürile tähelepanu. Ühel pool on elu kõigis selle avaldumisvormides, teisal valitud isendite säilitamine tulevaste põlvede ja teadustöö tarbeks. Kõige tugevamalt avaldub see erisus suhetes ümbritseva ruumiga. Galeriiruumis eksponeeritud teos on küll omandanud tunnustuse valitud eksemplarina, kuid sünergia kaob.
Jääb vaid teiste isendite kontekst krabisevate lehtede vahel ja spetsialistide napid kirjeldused. Toimub ka vastupidine liikumine — klassikaliste kunstiteoste ümbermõtestamine tänavakunsti vahenditega. Mitmed Eesti tänavakunstnikud on kasutanud oma teostes tuntud taieste parafraase. Tsitaadid ei piirdu klassikalise maalikunstiga, vaid hõlmavad kirjandust, filmikunsti, ajaloolisi isikuid ja -fotosid koomiksite ja arvutimängudeni välja.
See pakub head võimalust kõneka paroodia loomiseks, kuid lõhub tunnustatud teoste elitaarset polvede kapuuts. Keskaja kunstile, sarnaselt tänavakunstiga, oli omane anonüümsus.
Navigeerimismenüü
Tugev kunstnikuisiksus tõusis esiplaanile renessansis, kui Raffael musta bareti pähe tõmbas. Must barett on sestpeale olnud sõltumatuse ja mässumeelsuse, aga ka isiksusekeskse loomingu ja autorinägemuse väljendus.
Mustade kapuutsidega tänavakunstnikud seisavad lähemal keskaegsetele munkadele, kes loovad missioonitundest, sisemisest vajadusest oma sõnumit levitada.
Kui musta baretiga kunstnikud võivad toetuda metseenide ja institutsioonide toetusele, siis millised valikud seisavad tänavakunstnike ees? Konstruktivistlik Kristus endise Haapsalu kalakombinaadi seinal Ave Taavet Sümpaatne bandiit, vaene ja tagakiusatud tänavakunstnik par excellence oli Ülo Kiple, kes kandis kaasas kilekotti kahe tühja piimapudeli ning paki rasvakriitidega, varastas polvede kapuuts vajalikku värvi, millega oma sõnumit levitada, ning teenis elatist kukekommide valmistamisega kuni ta spekulandina kinni peeti.
Ehkki tuntumate tänavakunstnike teoste kohtamine kunstioksjoneil ja galeriiseintel ei pane enam kedagi kulmu kergitama, on tänavakunstiväli siiski kunstiturule võõraks jäänud. Oma osa on siin küllap nii teoste vormil, mis ongi kohaspetsiifiline ja kadumisele määratud, kui ka küsimusel: kas avalikus ruumis kommertshuvidele vastanduv tänavakunst, kui saab müügiobjektiks, oma olemust reedab või ei? Kultuur ja kontrakultuur arenevad linnas paralleelselt ja võrdse jõuga.
Kui kodanlased võtsid endale lemmikloomad, pudenesid mõned neist tänavale, pulstusid ning polvede kapuuts tänavakassideks ja -koerteks.
Restoranide akende taga hakati müüma tänavatoitu, mis on kiire, odav ja suure toitainesisaldusega. Tänavanurkadele ilmusid paaniflööte mängivad indiaanlased. Tekkis grafiti, mis suunas oma teraviku linna külma ühetaolise arhitektuuri vastu, omastas ja nimetas maailma ning püüdis astuda dialoogi teiste anonüümsete möödujatega. Tänav on metsikus.
Tänav võõrandab tuttavliku ning lisab sellele vabaduse ja romantilisuse aura. Ametlik kunst ei ole loodusnähtus, mis tabab ootamatult. Tavaliselt saab kunstikogemus enamasti alguse teadlikust soovist minna galeriisse kunsti nautima. Galeriis pakutav oleneb juba kultuurirahastusest, kuraatori valikutest ja kunstniku kujutlusest.
Külastaja otsust mõjutavad omakorda aeg, raha ja ligipääsetavus Eestis nõuab teadlik kunstitarbimine sageli teise linna sõitmist. Siin on tänavakunstil ilmselge eelis. Inimene tänaval ei ole kunagi kohal, tema meel uitab sihitult ja võtab tegelikkust vastu liigseid küsimusi esitamata.
VÄIKEKIRURGIA PEREARSTILE. ARTOOTILISE PÕLVE ENTESIIDI SÜSTERAVI
Galeriisse minnakse küsima, arvama ja kaasa mõtlema. Lõõgastunud, pahaaimamatu teadvus tänaval on aga parim uute mõtete vastuvõtuks. Tänavakunsti loomine ja tajumine on kehaline kogemus.
Tänapäeval valmistatakse ka pontšolõikelisi vihmakeepe, millel on erinevalt traditsioonilisest pontšost kapuuts. Samuti on vihmakeep-pontšol esikülg pikem kui tagumine, et kaitsta põlvi märgumise eest. Selliseid vihmakeepe valmistatakse enamasti polüvinüülkloriidist PVCaga ka hingavatest materjalidest.
Pikk puuvillapolsterdatud naiste uus talv üle põlve talje kapuutsiga paks puuvillane jope
Eestis on levinud eeskätt soojad, villasest lõngast tiheda koega kootud pontšod. Pontšosid kootakse käsitsi või masinaga ning kaunistatakse tavaliselt sarnaselt teiste villaste kudumitega sissekootud mustri, eristuvas koes kantide, narmaste või tikanditega.
Heegeldatud pontšod on kootud pontšodest enamasti õhemad ja sageli pitsilised.