Hour vasakpoolse harja liigese, DeLonghi fritüür FS 6067 valge/hall
Nn ausat tööd ma tegema ei hakka. Kui juur on haige, on ka taim haige. J Bras Pneumol. Mouth breathing is not a distinct disease, but rather a clinical syndrome with multiple aetiologies, mostly resulting from the obstruction of airflow at the level of the nasal cavity or the nasopharynx.
Hirmu hing on rõõmu hing. Helluse nägu on viha nägu. Elu jaatus, elu eitus ja kõik, mis on vahepeal, hinguses. Hommik on vallutanud maailma. Ma olen roiskunud olend, kes igatseb värsket olekut, aga selleks peab magama.
Tean, et ärgates on keha ja vaim veelgi räsitumad ning ümbritsev maailm on millegipärast teravam, valusam, kurvem, eufoorilisem. Nendel eredatel, helgetel, kuid haigetel hommikutel on midagi öelda. Esiteks on see magamata öö.
- Valu paremal kuunarnukis liikumisel
- Кто это -- Великие.
Võib-olla peaksin lihtsalt välja magama? Teiseks ei saagi pikalt päikse käes olla. See on ju kiirgus. Ka minu mõtted on kui kiirgus, ei saa liiga kaua nende käes olla. Kolmandaks, kõik, kes tormavad, ei jõua endani. Nad tormavad elust läbi, endast mööda, süvenemata. Neljandaks, tahakski mitte magada, võtta vastu seda elueufooriat, paistab, et adrenaliin ja kortisool on mu vallutanud.
Viiendaks, need haiged hommikud … magama, äratus, tööpohmell. Mis edasi? Tegemata asjade nimekiri pole enam tehtav. Kellele ma elan? Hoia sõpru lähedal, see on ere valgus. Kuues ja põhiline: empaatia on valgusallikas, ka see on kiirgus ja kuumus, samuti kui päike. Empaatiaga on maailm helgem.
Pandeemiad, sõjad, nälg, vägivald, vargused. Ükskõiksus ja tuimus.
Asjade kontrast on see ere valgus, ka vari on tumedam. Kas näed seda? Seitsmendaks, ere valgus, raske fokuseerida. Üks suur udune pilt, täis valgust. Oleme varju sees, koos vastusega. Kontrast kiirabi ja pereelu vahel, kontrast loomeelu ja ühiskonnaelu vahel. See kõik on tervik. Millist vaimset ja füüsilist hinda maksan selle kõige eest?
- Liigeste paastumine ja ravi
- VÄIDE Artiklid lõputöödest Kõrgharidusega inimeste keskmine teadlikkuse skoor oli 13,6, keskhariduse korral 14,1 ning põhiharidusega vastajatel 13,6.
Kaheksandaks, valgus paistab alati. Üheksandaks, kõik koosneb osakestest, kõik on seotud. Inspiratsioon on ainus, mis meil on, ja frustratsioon võtab kõik. Nüüd, kui mul on mingi teekond läbitud, saan järeldada, et pean ennast armastama, ja seeläbi on maailm helgem ning mina ise vähem raevukas. Leidsin lahenduse raevu nõiaringile: peab olema empaatia mitte ainult teiste suhtes, vaid ka enda suhtes, sest meie valus ola liigesed ja lihased algab idee ja sellele järgneb tegu.
Kui juur on haige, on ka taim haige. Kui juur on terve, on ka taim terve. Kui taim on haige, võib juur ka haigeks jääda.
Pean iseennast kastma veega, muidu ma ei kasva. Kui ma ei hinga, pole ka hapnikku kehas, pole toimivat vereringet.
Jah, lähen kannatustega kaasa, ka vahel nii-öelda musta auku, aga mul peab olema nöör, et tagasi tulla. Muidu kaongi sinna. Niisiis, ma Hour vasakpoolse harja liigese ole iseendale andnud aega nende asjade lahtimõtestamiseks ja lõpuni tunnetamiseks ning siis imestan, miks mul on raske edasi minna ja lahti lasta.
Väike laik Hour vasakpoolse harja liigese joonistab välja tigude kontuurid, nad liiguvad kuivanud laava peal. Sügavalt pime. Olen iseenda ruumis. Tõusen istukile.
Väike laik hommikukumast joonistab välja askeetliku korteri kontuurid. Näen enda peegeldust kaugemal peeglis.
Keha pole värske. Valgus läheb eredamaks. Ma ei lase lahti, see on minu probleem. Mängin uuesti ja uuesti läbi Ola varisemine, alustan neid slaide aina uuesti, kuni joobun nendest, olengi nendes kohtades, olengi sinu embuses, olengi puu otsas, olengi lasteaia hoovis vihma käes, olengi ranna ääres, vanaisa õpetab mind ujuma jahedas vees, ma olengi seal.
Inimesed on naljakad. Raamatupoe Puänt päevik
Grünewaldi messia ümber on halo, see on justkui meie planeedi halo. Näen seda valgusevirvendust, kui kissitan silmi, kogu selle valguse sees näen suuri sündmusi, universumi loomist, inimkonna kannatusi.
Hirmu hing on rõõmu hing. Helluse nägu on viha nägu. Elu jaatus, elu eitus ja kõik, mis on vahepeal, hinguses. Hommik on vallutanud maailma. Ma olen roiskunud olend, kes igatseb värsket olekut, aga selleks peab magama.
Pidevaid küsimusi selle kohta. Mis on kujutlusvõime, kui mitte üks peeglitest meie sees, mis peegeldab kõike, mis on elus? Pakin asjad kokku. Loputan näo merevees ning sõidan rattaga mööda kaljuteed päikese sisse. Meri, päike, askees. Kõik tingimused on täidetud, et olla õnnelik, kuid puudu on õnnetunne, on ainult mõte sellest. Keha ja hing, mõistus on nagu kaljumaastik.
Ent ma tunnen, et mu sooled ja aju on täidetud mälulintidega, palju müra, palju häirivaid pilte. Mälestus moondub kujutluseks ja tagasi, lõpuks pole neil vahet. Kas see ongi mõtete ja tunnete, kõikide aju- ja kehaosade abielu? Vanaisaga koos. Ta haarab mu käest ja siis hingest kinni, et ma ei vajuks läbi jää, ja ristib mind vees, kalju varjus, kajade ja külma veelina peal.
Aastaid enne, aastaid hiljem, aegruumis lähen üle nõgesepõllu tema poole. Kõrvetavad mälestused loksuvad minus valujärvena, ideede kogum Hour vasakpoolse harja liigese närvikoena kui puuladvik, hingamise asemel on nüüd muusika ja ta tuksub minus, aga mina murdun, lasen valgusel sisse imbuda.
Kaugenenuna enda kujutisest kukun kui laps, kui puu, mis välgu saatel murule langeb. Kukun kui eakas, aga tõusen lapsena. Kui keegi kuskil sureb, siis kuskil mujal keegi sünnib. Vari langeb vestlejate peale: sina ja mina elame nagunii edasi hoolimata Hour vasakpoolse harja liigese hävingust.
Kõik eluosad moodustavad terviku. Meie olemegi valgusehetk. Vastu tuli erekollases mütsis vanamees. Naeratasime üksteisele. Mõnes asjas olen tõenäoliselt rohkem konservatiiv kui need, kes mind sedasi sildistavad. Ideaalis ma andestaksin esimesele, tapaksin teise.
Tõenäoliselt muidugi tapaksin nad mõlemad. Veel tõenäolisem: ei tapaks kumbagi. Või OK, oletagem, et ta on esimene nats, kes kunagi riigikogus istunud. Aga kas see on OK, et seal istuvad misogüünid, seksistid, venelastevihkajad?
Kust jookseb piir? Minu jaoks on need kõik ühe kamba jõmmid. Ma ei tunne ennast paremini, kui riigikogus istub seksist, aga nats mitte. Mis loogika see on?
Näen, et sõbrustad Kaja Kallasega. Ei imesta. Radikaliseerun vaid. Panen teile mõlemale kord pommi alla. Luules, muidugi, luules. Ja terve Eesti on neid täis. Ene Mihkelsoni kirjandus on neid täis. Kõige ohtlikumad inimesed: jürirattad.
Pidu meenutas mulle liialt mu kümne aasta tagust mina. Mõni vb igatseb oma 20ndaid, mina mitte.
