Liigeste probleemid ja ravi,

Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel. Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbi­vaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud. JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigus­teks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, antud juhul peamiselt lii­geste vastu.

Tekkepõhjused on erinevad, samuti võivad välised haigustunnused ja lapse kaebused olla erineval määral väljendunud — haiguse raskus on varieeruv. Liigesepõletikku võivad põdeda igas vanuses lapsed väga harva siiski esimesel elupoolaastal. Liigesepõletikku tuleks kahtlustada, kui laps kaebab ilma teadaoleva traumata valu või ebamugavustunnet liiges t e piirkonnas, hakkab jäset säästma eriti hommikul või pärast lõunast und ehk pikemat rahuperioodi või kui on näha liigese paistetust.

Kõigi selliste ilmingute esinemisel on vaja last näidata arstile. Kiiresti tuleks arsti poole pöörduda siis, kui tugiaparaadi kaebustega koos ilmneb palavik ning halvenevad lapse üldine enesetunne ja söögiisu. Olugigi, et kahjutoovaid probleeme võib olla palju, peetakse LHS-i healoomuliseks ning ravile hästi alluvaks seisundiks. Liigeste ja luudega seonduvad probleemid: mittepõletikulised lülisamba ja liigesvalud, alaseljavalud, alajäsemete liigesvalu, eriti põlveliigese eesosa valu, puusa- ja hüppeliigeste valu, sagedased skeleti-lihasüsteemi vigastused näiteks liigesnihestused, entesopaatiad, ülekoormusvigastused, meniski- ja lihasrebendidlampjalgsus, kasvuvalud iseloomulik liigest ümbritsevate pehmete kudede turse Võivad tekkida ägedad liigeste ja liigesümbriste traumad, näiteks sünoviittenosünoviitbursiit ning liigeskapsli, sidemete või lihaste rebestused, Liigeste probleemid ja ravi on eriti sagedased LHS-iga sportlaste hulgas.

Hüpermobiilsus

Lisaks skeleti-lihassüsteemi sümptomitele võivad esineda ka paresteesiad, väsimustunne, gripilaadsed sümptomid, üldine nõrkus ja halb enesetunne, unehäired, kohmakus ning koordinatsiooniraskused. Pehmete kudede vigastuste paranemine on aeglane ning kuna armkude sisaldab samuti kollageeni, võib paranemine olla mittetäielik.

LHS-i diagnoosiga inimestel võib lisaks esineda kuseteede häireid. Praeguseks hetkeks ei ole välja töötatud ühtegi laboratoorset testi hindamaks LHS-i olemasolu. LHS-i korral puuduvad inimese organismis põletiku või immunoloogilise reaktiivsuse muutuse näitajad.

Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.

Lisaks taastusravile on võimalik valuvaigistite või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine valu leevendamiseks. Sageli näib düsplaasiahaige koer või ka kass väliselt täiesti terve.

Arvestada tuleb asjaolu, et koera toeskond liikumiselundkond on tervik ning seetõttu võivad elujooksul düsplaasiaga koertel haigestuda ka muud liigesed, näiteks põlved ja selg. Checklist düsplaasiahaigele koerale: 1.

Normaalne kehakaal — kõigest muust on väga vähe abi kui loom on ülekaaluline ning haigus progresseerub kiiremini. Mõõdukas füüsiline koormus — koera ei tohi teha voodihaigeks. Liikuma peab regulaarselt ja lihastoonus peab olema korralik.

Lihtsalt mõõduka tempoga ning päevade lõikes ühtlaselt — vältida harvasid pikki matkasid. Kindlasti vältida palli ja pulga loopimist ning muud ägedat tormamist näiteks postiljonide jm põneva järgi 3.

Võib käia kursustel, kutsuda massöör koju või vaadata internetist kuidas asi käib. Valuvaigistid — võib kasutada valude korral ja ka füüsilise koormuse järk-järkuliseks suurendamiseks et ebamugavusest üle saada. Koertel on paremaid ja halvemaid päevi ning valu ei taha meist keegi tunda!

Uuringute sagedus sõltub haiguse alatüübist ja raskusastmest.

Silmapõletik võib ravi saamata põhjustada tõsiseid tagajärgi nagu näiteks silmaläätse hägustumist ja pimedaks jäämist. Juhul kui raviga suudetakse alustada haiguse varases etapis, toimib see tavaliselt hästi.

Silmapõletiku ravis kasutatakse paiksetest kortikosteroididest silmatilku. Raskematel juhtudel võivad kõne alla tulla kortikosteroidisüstid silma või suukaudsed kortikosteroidid.

Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme. Tänapäeval teostatakse sünovek­too­mia artroskoopia baasil ja operatsiooni nimetatakse kinniseks sünovektoomiaks.

Kui haigus on väga kau­gele arenenud ja liigesed niivõrd moondunud, et segavad lapsel liikumist, riietumist, söömist ja enese­ga toimetulekut, tehakse vastavalt vajadusele liigeseid korrigeerivaid operatsioone.

Tehisliigestus- ehk pro­teesimislõikusi püütakse lapseeas vältida või nihutada neid võimalikult kasvuperioodi lõppu. Et lapse kasvades jääb protees lihtsalt väikeseks, tähendaks see lapsele korduvaid operatsioone.

Kui last ravitakse baas- ehk põhiravimitega, tuleks kaitsepookimine elavaid mikroorganisme sisaldavate vaktsiinidega edasi lükata, et vältida nõrgenenud vastupanuvõime tõttu infektsiooniriski. Küll aga võib kasutada selliseid vakstiine, mis ei sisalda elavaid mikroorganisme, vaid ainult nakkuse­tekitaja valkaineid.

Siiski on põhimõtteliselt võimalik, et vaktsineerimine ebaõnnestub nõrgenenud immuunsuse tõttu. Liigesehaiguste ravis oluline osa on taastusravil. See kätkeb endas asjakohast füsiote­raa­piat ja ortooside kasutamist, millega püütakse säilitada liigeste normaalne liikuvus, et ära hoida liigeste väärasendi tekkimist.

Taastusraviga tuleb alustada haiguse võimalikult varajases etapis ja sellega tuleb tegelda regulaarselt, et säiliks liigeste normaalne liikumisulatus, lihaste hapniku- ja toitainete varustus ja lihasjõud. Kui lapsel on haigusest haaratud ka lõualiigesed, peab kontrollil käima ka ortodondi juures.

Juveniilne idiopaatiline artriit

Ravi kestab nii kaua kui haiguski. Haiguse kestvust aga ette ei tea. Enamus juhtudel leevendub JIA mõne või rohkema haigusaasta järel.

Sageli on haigusele iseloomulik leevenduda ja halveneda kordamööda, mis tingib ka ravimite võtmise. Ravimite täielikku lõpetamist kaalutakse alles siis, kui haigus ei ole endast kahe aasta vältel üldse tunda andnud. Ravi on seega mitmetahuline ja nõuab mitme spetsialisti — reumatoloogi, füsioterapeudi, ortodondi, tegelus­tera­peu­di, silmaarsti ja ortopeedi — vahelist koostööd.

Ravi eesmärk on normaalse elu kindlustamine täiskasvanuna ja enamus juhtudel see ka saavutatakse.